Rahvusvahelisest Eduard Tubina ühingust
1944. aastal põgenes Eduard Tubin sarnaselt kümnete tuhandete eestlastega läheneva Punaarmee eest üle mere Rootsi. Esialgu paigutati helilooja Neglinge põgenikelaagrisse, 1945. aastal aga asus ta elama Stockholmi, kus sai tööd ooperite ja ballettide partituuride ja klaviiride restaureerijana Drottningholmi Kuningliku Lossiteatri muuseumi juures. See tegevus andis heliloojale püsiva sissetuleku ja võimaldas jätkata loometegevust.
Tubina muusika ühendas tugevalt Rootsis elavaid eestlasi ja kui aastate möödudes sai üha selgemaks, et oodatud tagasipöördumist kodumaale ei tule, hakati mõtlema, kuidas helilooja loomingut laiemale muusikapublikule tutvustada. Sel eesmärgil asutati Stockholmis 2. mail 1949 Tubin Society, mille esimeheks valiti G. H. Nordström ning juhatusse Heinrich Laretei, Hanno Kompus, August Mälk, Olav Roots ja Harri Kiisk. Ühingul olid suured plaanid, taheti plaadistada ja anda trükis välja Tubina teoseid ning levitada neid; Saksa raadiojaamades isegi salvestati ”Ballaad Mart Saare teemale”, ”Neli rahvaviisi minu kodumaalt” jt helitöid, kuid rahapuudusel midagi välja anda ei õnnestunud ja ühingu tegevus soikus.
Uuesti kerkis Tubina Ühingu teema üles kolm aastakümmet hiljem, kui Neeme Järvi oli juba lahkunud Nõukogude Liidust. Ta kavatses hakata plaadistama Tubina sümfooniaid ja vajas selleks rahalisi vahendeid. Projekti läbiviimiseks asutati 1982. aastal New Yorgi Eesti Majas asuva Abistamiskomitee juurde Tubina Fond, mille esimeheks oli Neeme Järvi ning eestvedajateks Harry Must ja Voldemar Krimm; hiljem viidi fond üle Lakewoodi. Järvi kirjaliku pöördumise peale õnnestuski vajalik summa kokku saada USAs, Kanadas ja Rootsis elavatelt eestlastelt. Selle tulemusel ilmusid aastail 1983–1988 Rootsi heliplaadifirmalt BIS kõik Tubina sümfooniad, instrumentaalkontserdid ja enamik tema teistest sümfoonilistest helitöödest. Sarjas ilmus 5 LP-plaati ja 9 CD-plaati. Kahjuks ei olnud Tubinale endale enam määratud näha, kuidas plaatide kaudu sai tema sümfooniline muusika suure tähelepanu osaliseks üle kogu maailma. Kuna Tubina fond muid eesmärke endale ei seadnud, lõppes sellega ka organisatsiooni tegevus.
1980. aastate teisel poolel hakkasid Eestis puhuma uued tuuled ja 1988. aasta juunikuus asutati Eesti Muusikaühingu juurde Tubina Fond, mille juhatuse esimeheks oli Vardo Rumessen ning liikmeteks Kristel Pappel, Ülle Reimets, Urmas Vulp ja Tiina Õun. Hiljem viidi fond üle Eesti Kooriühingu juurde. Tubina fond seadis oma eesmärgiks eelkõige Tubina, aga ka teiste eesti klassikaliste heliloojate loomingu tutvustamise ja nende mälestuse jäädvustamise. Fondi initsiatiivil korraldati kontserte ja hangiti noote, koostöös Eesti Kontserdiga korraldati 17.–29. juunini 1990 Tubina Muusika Päevad, mis olid Eestis esmakordseks nii ulatuslikuks ülevaateks Tubina loomingust. Fondi tegevus toetus peamiselt organisatsioonide ja asutuste ning üksikisikute annetustele; suurimad sponsorid olid Estonia teater, Neeme Järvi, Taavo Virkhaus, Peeter Lilje, Vardo Rumessen ja Eino Tubin. 1990. aastal püstitati Tubina sünnikohas Kallastes mälestuskivi, 1995. aastal paigaldati mälestustahvel Tartus tema elumajale Hermanni 6.
1990. aastatel võeti tähtsaimaks sihiks Tubina ”Kogutud teoste” väljaandmine koostöös Rootsi kirjastustega. Rumessen pidas läbirääkimisi kultuuriministritega ja tegi 1997. aastal vastavasisulise taotluse peaminister Mart Siimannile. Toimusid arutelud helilooja poja Eino Tubina, Neeme Järvi, Rootsi Kuningliku Muusikaakadeemia endiste peasekretäride Hans Åstrandi ja Gunnar Larssoni ning Stockholmis elava muusikateadlase Harry Oldiga. Kuna Eestis polnud seda tüüpi väljaandeid varem ilmunud, tekitas see palju küsimusi ja ka muusikaringkondade vastuseisu; leiti, et liiga suurt tähelepanu pööratakse ainult ühele heliloojale ja ei peetud õigeks Rootsi erakirjastuse toetamist. 1999. aastal kohtus Eino Tubin kultuuriminister Signe Kiviga ja selgitas, et Tubina autoriõigused kuuluvad Rootsi muusikakirjastustele, kes ei ole sellisest väljaandest huvitatud ega valmis sellesse vajalikul määral investeerima ning et ainus võimalus tema teosed välja anda on teha seda Eesti riigi toel. 2000. aastal andis Mart Laar suurprojekti läbiviimiseks põhimõttelise nõusoleku ja tekkis vajadus juriidilise isiku järele, kes töö korraldamise enda peale võtaks.
Selleks asutati Tubina 95. sünniaastapäevale pühendatud muusikapäevade raames 21. oktoobril 2000. aastal Tartus Rahvusvaheline Eduard Tubina Ühing. Asutajaliikmeteks olid Vardo Rumessen, Eino Tubin, Margus Pärtlas, Hans Åstrand, Mart Humal, Andres Pung, Johannes Jürisson, Priit Kuusk, Arvo Volmer, Arvo Leibur, Kadri Leivategija ja Avo Sõmer; juhatusse valiti Vardo Rumessen (esimees), Arvo Volmer, Arvo Leibur, Margus Pärtlas (aseesimees) ja Mart Humal. Tubina Ühingu esindamiseks rahvusvahelises suhtluses hakkas tegutsema presiidium Neeme Järviga eesotsas. Ühingu esialgseks asukohaks kujunes Eesti Muusikanõukogu (Suur-Karja 23), hiljem viidi see üle Eesti Rahvusraamatukogusse (Endla 3). 2003. aastast asub Tubina Ühing Eesti Muusikaakadeemias.
Tegevuse alustamiseks otsustati moodustada põhikapital 100 000 krooni, summa leidmiseks pöördus juhatuse esimees Vardo Rumessen 18. detsembril 2000 peaminister Mart Laari poole. Tubina Ühingu tegevust toetasid EV Valitsus, Kultuurifond, Eesti Kultuurkapital, AS Estonia klaverivabrik, Rahvusooper Estonia, ERSO ja AS Koopia 3 (praegu Grano Digital); ning eraisikud Indrek Laul, Arbo Valdma, Vardo Rumessen, Neeme Järvi, Arvo Volmer jt.
Seejärel tegi Neeme Järvi 5. veebruaril 2001 pöördumise Rootsi peaministrile Göran Perssonile, millele järgnes ühingu presiidiumi liikmete Hans Åstrandi, Gunnar Larssoni ja Harry Oldi kiri 15. mail 2001 Rootsi kultuuriministrile Marita Ulvskogile. Kahjuks ei andnud need taotlused tulemusi.
2001. aasta lõpul tegi ühingu juhatuse esimees Vardo Rumessen Eesti Vabariigi valitsusele ettepaneku lülitada „Kogutud teoste” väljaandmiseks vajalik esialgne summa 2002. aasta riigieelarvesse. Ettepanek võeti vastu ja kultuuriminister Margus Allikmaa sõlmis 22. oktoobril 2002 Rahvusvahelise Eduard Tubina Ühinguga lepingu „Kogutud teoste” väljaandmiseks.
Pärast Tubina surma 1982. aastal oli Rumessen hakanud koostama täielikku ülevaadet helilooja loomingust. 2003. aastal ilmus selle töö tulemusena koostöös muusikakirjastusega Gehrmans Musikförlag ja Rootsi Kuningliku Muusikaakadeemia toetusel eesti- ja ingliskeelne ”Eduard Tubin: Thematic-Bibliographical Catalogue of Works” (ETW), mis võeti ”Kogutud teoste” väljaandmise aluseks.
22. aprillil 2004 moodustati „Kogutud teoste” väljaandmiseks toimetuskolleegium, kuhu kuulusid Vardo Rumessen (peatoimetaja), Toomas Velmet (tegevdirektor), Kerri Kotta, Sigrid Kuulmann, Peep Lassmann, Paul Mägi, Margus Pärtlas ja Toomas Trass. Lepiti kokku väljaandmise põhimõtted, üldstruktuur ja teoste jaotus köidete piires.
29. aprillil 2005 toimus pärast aastatepikkusi läbirääkimisi Rootsi Kuninglikus Muusikaakadeemias lepingu allakirjutamine Eduard Tubina ”Kogutud teoste” väljaandmiseks. Sellele kirjutasid alla Vardo Rumessen (Rahvusvaheline Eduard Tubina Ühing), Kettil Skarby (Gehrmans Musikförlag), Staffan Ehrling (Ehrlingförlagen AB), Kaj Lunden-Welden (Scandinavian Songs AB), Roland Sandberg (Edition Suecia) ja helilooja pärija, poeg Eino Tubin. Praktiliste küsimuste lahendamiseks sõlmiti 5. veebruaril 2007 kirjastusega Gehrmans Musikförlag lepingu lisa. Samal aastal ilmus esimesena XVIII köide klaveriteostega (toimetaja V. Rumessen).
Töö ”Kogutud teostega” oli keerukas ja tõi kaasa palju vaidlusi, eriti kommentaaride sisu ja mahu üle. Praktilisi vajadusi ja rahalisi võimalusi silmas pidades otsustati, et trükis ei anta välja täiemahulist akadeemilist tekstikriitilist väljaannet ja täielikud kommentaarid tehakse kättesaadavaks internetis. Ilmunud köidete nimekiri ja väljaannete täielikud kommentaarid on ära toodud Tubina Ühingu kodulehel.
Paralleelselt kirjastamistööga tegeles ühing ka kontsertide korraldamise ning CD-de ja DVD-de väljaandmisega. Aastatel 2001–2005 korraldati koostöös Eesti Kontserdi ja ERSOga festivale „Eduard Tubin ja tema aeg”, mille kunstiliseks juhiks oli Vardo Rumessen. Lisaks Tubina teostele kõlasid seal paljude teiste eesti muusikaklassikute helitööd nii eesti kui ka välisinterpreetide ja orkestrite esituses. 2002 toimus festivali raames Tubina Ühingu ja EMTA koostööna muusikateaduslik konverents, mis oli pühendatud helilooja 20. surma-aastapäevale. Tubina 100. sünniaastapäevale pühendatud festival toimus 18. maist 19. juunini 2005, ette kanti kõik tema 10 sümfooniat, esitajateks Eesti, Venemaa, Läti, Soome, Rootsi ja Austria orkestrid. Tubina sünnipäeval, 18. juunil toimus tema kodukohas Alatskivil laulupäev ja järgmisel päeval avati Tartus Vanemuise teatri ees helilooja monument (autorid Aili Vahtrapuu ja Veronika Valk). Ilmus Tubina elu ja loomingut käsitlev Vardo Rumesseni koostatud mahukas fotoalbum „Eduard Tubin ja tema aeg” eesti- ja ingliskeelsete tekstidega ning CD-plaadiga. Tubina Ühing ja kirjastus Gehrmans Musikförlag andsid sel puhul välja seitse vihikut Tubina klaveriteoseid (koostaja V. Rumessen). 16. ja 17. juunil toimus Tubina Ühingu ja EMTA koostöös juubelikonverents, kus esinesid nii eesti kui ka välismaa muusikateadlased. 2006. aastal otsustas Kultuurministeerium festivali rahastamine lõpetada.
Aastail 2001–2005 korraldati Estonia Talveaias Tubina muusika õhtuid, kus kuulati helilooja teoseid elavas esituses ja helisalvestistelt ning vaadati videoprogramme.
2001. aastast hakkasid ilmuma Rahvusvahelise Eduard Tubina Ühingu aastaraamatud (I–IX, 2001–2009), kus on avaldatud nii varasemaid kui ka uusi artikleid Tubina kohta, konverentside ettekandeid, mälestusi, kirju, ülevaateid jms. ning iga-aastane sündmuste kroonika. Lisaks neile anti välja raamatud ”Eduard Tubin. Kirjad” I–II (2006), ”Vestlused Eduard Tubinaga” (2015), CD-plaat „Virmaliste sonaat” (2007) ja DVD-plaat “Eduard Tubin. 2. sümfoonia “Legendaarne” ja 5. sümfoonia. ERSO, dirigent Peeter Lilje” (2013).
2015. aastal suri ühingu asutaja ja peatoimetaja Vardo Rumessen, tema asemel hakkas peatoimetaja ülesandeid täitma Kerri Kotta. 1. detsembril 2017 korraldati Vardo Rumesseni 75. sünniaastapäeva puhul sümpoosium ja kontsert Eesti Rahvusraamatukogus.
2018. aasta 5. juunil toodi Eduard Tubina ja tema abikaasa Erika põrmud Rootsist sünnimaale. 18. juunil toimus ümbermatmise tseremoonia Tallinna Metsakalmistul ja 19. juunil mälestuskontsert Estonia kontserdisaalis.
Allikad:
Vardo Rumessen. Eduard Tubina Ühingust. – Vardo Rumessen. Lisandusi eesti muusikaloole. Fakte ja avastusi, meenutusi ja mõtisklusi. Artikleid, ettekandeid ja intervjuusid aastaist 1972–2009. Estonian Classics ja Olion 2010, lk 320–324.
Vardo Rumesseni arhiiv (Eesti Rahvusraamatukogu).