Elulugu


Lapsepõlv ja noorukiiga (1905-1920)

Eduard Tubin sündis 18. juunil 1905.a. Peipsi ääres Torila külas Kallaste lähedal (praegusel Kallaste linna territooriumil) kus tema isa oli kalur kuid tegutses ka rätsepana. Tubina vanemad oli mõlemad muusikahuvilised ja isa mängis kohalikus küla sümfoniettorkestris trompetit, kuna ema laulis kirikukooris.Kui Tubin oli 3-aastane, asus pere elama Alatskivi lähedale Naelavere koolimajja, kuhu Tubina vanem vend Johannes oli saanud kooliõpetaja koha. Pärast vend Johannes surma 1912.a. jäi temast järele mõningaid noote ja piccoloflööt, millel Tubin hakkas iseseisvalt mängimst õppima.

1912-1914 õppis Tubin Naelavere külakoolis, seejärel astus ta Torila ministeeriumikooli, kus õppetöö toimus vene keeles. Pärast Eesti Vabariigi väljakuulutamist 1918.a. muudeti kool eestikeelse õppekeelega rahvakooliks, mille Tubin lõpetas 1920.a.Kui Tubin oli saanud 9-10 aastaseks võttis isa ta kaasa külaorkestrisse, kus ta mängis esialgu piccoloflööti, hiljem ka flööti, esinedes orkestriga mitmesugustel pidudel ja tantsuõhtutel. Kui isa nägi, et pojal on suur huvi muusika vastu, siis ostis ta pojale Tartu laadalt ühe vana tahvelklaveri, millel Tubin iseseisvalt mängima õppis. Õpiaastad Tartus (1920-1930)

Pärast Eesti Vabadussõja lõppu 1920.a. astus Tubin Tartu Õpetajate Seminari, et valmistuda kooliõpetaja elukutseks. Seminaris õpetati ka muusikat ja Tubin mängis kaasa kooli sümfoniettorkestris. Seminaris alustas Tubin iseseisvalt ka heliloominguliste katsetustega.

1924.a. astus Tubin Tartu Kõrgemasse Muusikakooli, kus õppis esialgu ühe aasta Johannes Kärdi oreliklassis. Samal ajal asus ta õppima muusikateooriat ja harmooniat Heino Elleri juures. Tänu oma erakordsele muusikalisele andekusele ja töökusele arenes Tubin väga kiiresti ja juba 1925.a. pärinevad tema esimesed säilinud helitööd - soololaulud ja klaveripalad. Pärast seminari lõpetamist 1926.a. asus Tubin kooliõpetajana tööle Tartu lähedale Nõosse jätkates õpinguid Tartus Heino Elleri juures. 1928.a. kutsuti Tubin Tartu Meeslaulu Seltsi meeskoori dirigendiks, mida ta juhatas kuni Eestist põgenemiseni 1944.a. 1930.a. lõpetas Tubin Tartu Kõrgema Muusikakooli ning asus elama Tartusse.

Tagasi



Iseseisva muusikuna Tartus (1930-1944)

1930.a. alustas Tubin oma tegevust "Vanemuise" teatris esialgu klaverisaatjana, seejärel dirigendina juhatades 1930-1931 ka "Vanemuise" aiakontserte. Töö teatris kujunes Tubinale küllaltki pingeliseks. Aastail 1931-1944 juhatas ta arvukalt mitmesuguseid ooperi,-balleti- ja operetietendusi ning kirjutas ka tihti ise muusikat mitmesugustele draamalavastustele. Samal ajal juhatas ta Tartus mitmesuguseid sümfooniakontserte ning oratooriumide ettekandeid. Tartus elades tegutses Tubin ka koorijuhina: 1928-1944 juhatas ta Tartu Meestelaulu Seltsi (TMS) meeskoori, 1930-1931 Miina Härma nimelist segakoori ja 1931-1935 Vanemuise Muusikaosakonna (VMO) segakoori. 1935-1936 juhatas Tubin Tallinnas Estonia Muusikaosakonna (EMO) segakoori (elades Tartus). TMS meeskooriga esines Tubin ka välismaal: 1935.a. jaanuaris Riias ja 1937.a. veebruaris Varssavis ja Krakovis. Alates 1933.a. juhatas Tubin korduvalt ka mitmesuguseid laulupäevi, kus oli tihti kavas ka tema enda laule.

Neil aastail sooritas Tubin mitmel korral õppe- ja tutvumisreise välismaale: 1932.a. Viini, 1938.a. Budapesti. Budapestis tutvus Tubin Zoltan Kodály'ga, ning kohtus põgusalt ka Béla Bartókiga. Kodály soovitusel hakkas Tubin rohkem tähelepanu pöörama Eesti rahvaviiside kasutamisele ning käis 1938.a. suvel Hiiumaal rahvaviise korjamas. Seoses huviga rahvaloomingu vastu alustas Tubin 1938.a. tööd balletiga "Kratt". Libreto saamiseks pöördus ta "Vanemuise" teatri tantsija Elfriede Saariku poole, kes kirjutas balleti libreto. Kui "Estonia" teater kuulutas 1938.a. juunis välja lavateoste võistluse, siis esitas Tubin 1940.a. võistlusele oma ühevaatuselise balleti "Kratt".

Tartus alustas Tubin oma mitmekülgset muusikapublitsistlikku tegevust, kirjutades artikleid Eesti muusikast ja muusikaelu päevaprobleemidest, mida jätkas hiljem paguluses.

Tagasi


 

Okupatsiooniaastad (1940-1944)

Pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Vene vägede poolt 1940.a. juunis likvideeriti kõik senised võimustruktuurid, samuti seltsid ja organisatsioonid, kaasa arvatud Eesti Lauljate Liit, Eesti Helikunsti Selts, Eesti Kultuurkapital, suleti "Muusikaleht" ning korraldati ümber muusikaõppeasutuste töö nõukogude eeskujude järgi.Järgmise aasta alul hakati tegema ettevalmistusi Eesti NSV kunstidekaadi korraldamiseks Moskvas, mille jaoks Tubin töötas ümber balleti "Kratt" ja temalt telliti ka ooper "Pühajärv" ning sümfoonia (nr.3).

Pärast sõja puhkemist ja nõukogude vägede põgenemist jätkas Tubin Tartus oma muusikalist tegevust. Peale uuslavastuste "Vanemuise" teatris juhatas ta arvukalt sümfooniakontserte ning jätkas oma tegevust TMS Meeskoori dirigendina ning kompositsiooniklassi juhatajana Tartu Muusikakoolis. 31. märtsil 1943.a. toimus "Vanemuise" teatris balleti "Kratt" esietendus Tubina enda juhatusel, mis oli esimeseks Eesti balletiks. Järgmisel aastal lavastati see ka Tallinnas "Estonias", kuid 9. märtsil 1944.a. hävis "Estonia" teater Nõukogude Vene pommirünnaku tagajärjel koos balleti partituuri ja orkestrihäältega. Tules sai kannatada Tubina IV sümfoonia partituur, mis pääses hävingust vaid tänu sellele, et see oli paigutatud raudkappi.

Tagasi




Pagulasena Rootsis (1944-1966)

20. septembril 1944.a. põgenes Tubin koos perega väikesel purjelaeval Rootsi. Sama aasta lõpul asusid nad koos paljude teiste Eesti kultuuritegelastega elama Neglingesse Stockholmi eeslinnas Saltsjöbadenis. 1945.a. kevadel tutvus Tubin muusikakirjastaja Einar Körlinguga, kes pakkus Tubinale tööd nootide überkirjutajana ning sõlmis temaga lepingu tema helitööde kirjastamiseks. Körlingu kirjastusel ilmusidki järgnevatel aastatel mitmed Tubina helitööd.1945.a. sai Tubin arhiivitöötaja koha Drottningholmi Kuningliku Lossiteatri muuseumi juures. Tubina ülesandeks oli koostada ülevaade vanade Rootsi ooperite ja balletide kohta ja korrastada muuseumi noodikogu. Hiljem restaureeris ta vanade barokiajastu ja klassikaliste heliloojate ooperite ja ballettide partituure, samuti koostas klaviire ja kirjutas välja orkestrihääli.Sõja ajal oli Rootsi põgenenud kümneid tuhandeid eestlasi. Juba 1944.a. lõpul asutati Stockholmis NMKÜ meeskoor ja veebruaris 1945 kutsuti Eduard Tubin meeskoori juhiks. Selle kooriga esines Tubin tihti mitmesugustel kontsertidel nii Stockholmis kui mitmetes teistes Rootsi linnades. 1959.a. otsustas Tubin loobuda koori juhatamisest, et pühenduda täielikult loomingule.

Tubin oli korduvalt ka Välis-Eesti laulupidude juhiks.1975.a. asus Tubin uuesti Stockholmi Eesti Meeskoori dirigendi kohale.Stockholmi Eesti Meeskoorile on loodud ka enamus Tubina pagulasaegsest kooriloomingust ja need kõlasid tihti koori kontsertidel.

Paguluses elades valmis suurem osa Tubina loomingust. Sel perioodil loodud teostes saavutas Tubin oma isikupärase väljenduslaadi, ühendades Eesti rahvaviiside intonatsioonid kaasaegsete euroopalike väljendusvahenditega. Tubina vahetult pärast sõda loodud helilooming on küllaltki mitmekülgne ning kaalukas. Nende hulgas kõrgub väljapaistva suurteosena V sümfoonia, milles leidsid kajastust sõjaaegsed traagilised meeleolud ja läbielamused. See valmis 1946.a. ja kujunes kõige enam esitatud Tubina helitööks. Erilise tähelepanu osaliseks sai V sümfoonia ettekanne Balti kontserdil New Yorgis Carnegie Hall'is 12. oktoobril 1952. a. Endel Kalami juhatusel. V sümfoonia oli ka esimene Tubina helitöö, mis kanti pärast sõda ette okupeeritud Eestis 1956.a. (Sergei Prohhorov) ja mis avas tee Tubina loomingulistele kontaktidele kodumaaga.

1950.a. kirjutas ta oma II klaverisonaadi ("Virmaliste sonaat"), mida tuleks oma pingelise arenduse ja virtuoosliku klaverikäsitluse poolest pidada üheks kõige väljapaistvamaks helitööks kogu XX sajandi klaverimuusikas. Helilooja ise, kes suhtus oma loomingusse küllaltki kriitiliselt, hindas seda koos VI sümfooniaga oma parimaks saavutuseks.Kui Eestis olid 1940-te aastate lõpp ja 1950-te algus seotud uute repressioonidega ja puudus igasugune loominguvabadus, siis elades vabas maailmas sai Tubin tutvuda ka Euroopa muusikaeluga. 1947.a. mais-juunis käis ta Kopenhagenis rahvusvahelise kaasaegse muusikaühingu ISCM muusikafestivalil. Samuti külastas ta 1952.a. Bayreuthi muusikafestivali, kus nägi mitmeid R. Wagneri oopereid. 1956.a. käis Tubin Helsingis, kus kuulas Põhjamaade muusikapidustuste raames toimunud kontserte. 1958.a. kanti Helsingis Tauno Hannikaineni juhatusel ette tema V sümfoonia ning samal aastal valmis tal Jyväskylä Ülikooli tellimusel "Õnnistamiskantaat" ülikooli 25.a. juubelipidustusteks, kus see kõlas samuti Tauno Hannikaineni juhatusel. 1957.a. juunis külastas Tubin Viini, kus kuulas Festwoche kontserte ja ooperietendusi.

1954.a. valmis Tubinal üks tema kõige väljapaistvamaid helitöid - VI sümfoonia. Tubin, kes elas tol ajal sügavalt läbi kommertsiaalse dzässmuusika levikut, kartis, et see võib hävitada klassikalise muusika põhiväärtused. Nende masendavate mõtete tulemusel valmis tal VI sümfoonia, milles on kasutatud dzässielemente ning kus kaasaegsete tantsude rütmid on omandanud groteskse väljenduslaadi.

Kõigil neil aastatel olid ENSV okupatsioonivõimud pingsalt jälginud Eesti pagulaste, kaasa arvatud ka Eduard Tubina tegevust. Kuigi Tubin püüdis igati hoiduda poliitikast ei kaotanud ENSV okupatsioonivõimud lootust tema tagasimeelitamiseks kodumaale. Kuna Tubin sellega ei nõustunud, siis 1940-te aastate lõpus Tubina muusika ettekanded Eestis keelustati. Alles 1956.a. esitati Tallinnas Tubina V sümfoonia.

1959.a. tegi "Vanemuise" teater Tubinale ettepaneku "Krati" lavastamiseks, millega seoses Tubin taastas "Estonia" põlemisel hävinud "Krati" partituuri. 1961.a. astus Tubin Rootsi kodakondsusesse ning sama aasta lõpul külastas ta esmakordselt pärast Eestist põgenemist taas kodumaad viibides "Vanemuises" balleti "Kratt" esietendusel."Krati" taaslavastamine Tartus ja VI sümfoonia ettekanne Tallinnas kujunesid oluliseks suursündmuseks Eesti muusikapubliku jaoks, kellele avanes esmakordselt Tubina loomingu sügavam tähendus ja selle sisulised väärtused. Tubina V ja VI sümfoonia avaldasid oma jõulise kujundlikkuse ja aktiivse rütmikaga olulist mõju paljudele tolleaegsetele Eesti noortele heliloojatele (Tormis, Tamberg, Rääts, Pärt). Pärast külaskäiku Eestisse sattus Tubin Eesti pagulasringkondade põlu alla ja teda süüdistati koostöös ENSV okupatsioonivõimudega. Mitmetes pagulasajalehtedes ilmus teravaid artikleid Tubina vastu ja ta visati välja korporatsioonist "Ugala", samuti pidi ta taluma mitmete pagulaskonna juhtivate tegelaste ülekohtuseid süüdistusi. See avaldas oma rusuvat mõju Tubina hingelisele seisundile, mis väljendus mitmetes tema tolleaegsetes helitöödes. 1962.a. astus Tubin Rootsi Heliloojate Liidu liikmeks, ning sellest ajast alates hakkas ta saama iga-aastaseid heliloomingulisi stipendiume. Kuigi enamus tema helitöödest kanti Rootsis ette, ei äratanud need kahjuks siiski sellist tähelepanu kui need oleksid väärinud. Järgnevatel aastatel külastas Tubin veel korduvalt Eestit, kus sel puhul esitati tema suurteoseid.

1967.a. tegi "Estonia" teatri lavastaja Arne Mikk Tubinale ettepaneku ooperi kirjutamiseks Aino Kallase jutustuse "Barbara von Tisenhusen" järgi, mis valmis Tubinal 1968.a.Ooperi esietendus toimus "Estonia" teatris 4. detsembril 1969 ja sellel oli suur menu. Esietendusel viibis ka helilooja koos abikaasaga. Oma sügava ja haarava muusikalise teostuse ning pingelise arendatusega on see ooper kujunenud parimaks Eesti ooperiks, mida mängiti üle 50. korra - rohkem kui ühtegi teist Eesti ooperit.Tänu ooperi suurele menule tegi Arne Mikk Tubinale ettepaneku uue ooperi kirjutamiseks pakkudes selleks Aino Kalda jutustuse "Reigi õpetaja". Ooper valmis 1971.a., kuid vaatamata Arne Miku korduvatele taotlustele ei võimaldanud EKP tolleagsed juhid seda lavastada. Ooper lavastati alles 1979.a. "Vanemuises" ja sama aasta lõpus esitati see "Vanemuise" poolt ka Tallinnas. Kuigi Tubina loomingut esitati Eestis korduvalt, oli see aeg-ajalt kompartei poolt keelatud, või tunnistatud mittesoovitavaks, mis oli seotud eelkõige poliitiliste põhjustega. Nii ei saavutanud Tubina looming tema eluajal väärilist tunnustust ei Rootsis ega ka Eestis.

Tagasi



Viimane eluperiood Handenis (1966-1982)

1966.a. veebruari alul asus Tubin elama Stockholmi eeslinna Handenisse.Siin võis ta rahulikult keskenduda oma heliloomingule kus valmisid tema viimased helitööd. Oma viimastel eluaastatel kannatas Tubin raskekujulise haiguse käes. Vaatamata sellele kirjutas ta veel 1979.a. mitmed helitööd ja asus kavandama oma XI sümfooniat. Viimane jäi kahjuks lõpetamata, ning sellest valmis ainult 1.osa, mille orkestreeris lõpuni helilooja Kaljo Raid.

Oma elu viimastel aastatel pälvis Tubin mitmeid preemiaid: 1979.a. anti talle Kurt Atterbergi preemia ning 1981.a. sai ta Stockholmi linna kultuuripreemia. 1982.a. suvel valis Rootsi Kuninglik Muusikaakadeemia Tubina oma liikmeks, mis oli hilinenud tunnustuseks Rootsi poolt ühele heliloojale, kes oli pagulasena tagasihoidlikult elanud ja töötanud Stockholmis, kuid kelle loomingu tegelikku suurust ja tähendust ei oldud Rootsis senini tunnustatud. Tubin suri Stockholmis 17. novembril 1982.a.

Tagasi

Eduard Tubina Ühing | Tekst Vardo Rumessen | Kontakt: webmaster@tubinsociety.com | © 2005-2006