Eestis (1905–1944)
Eduard Tubin sündis 18. juunil 1905. aastal Torila külas Tartumaal, umbes kilomeetri kaugusel Peipsi järvest. Ta kasvas üles tagasihoidlikes tingimustes, aitas juba lapsena vanemaid kõikides talutöödes ja käis karjas. Isa oli kalur, kes lõi suure innuga kaasa asjaarmastajatest muusikute ettevõtmistes ja mängis küla sümfoniettorkestris; ema laulis kirikukooris.
Kui Tubin oli 3-aastane, asus pere elama Naelaverre Alatskivi lähedal. Haridusteed alustas ta Naelavere külakoolis ja jätkas Torila venekeelses ministeeriumikoolis. Pärast Eesti Vabariigi väljakuulutamist 1918. aastal muudeti see eestikeelse õppekeelega rahvakooliks, mille Tubin lõpetas 1920. aastal. Isa hakkas juba varakult poega kaasa võtma külaorkestri proovidesse, kus too mängis esialgu pikkoloflööti ja hiljem ka flööti. Kodus õppis ta vanal tahvelklaveril koraale mängima ja koolides sai mitmesugust muusikaõpetust.
1920. aastal astus Tubin Tartu Õpetajate Seminari, kus tema õpinguteajal loodi keelpilliorkester. Noormees hakkas käima ka selle proovides ja kiindus viiulisse sedavõrd, et kirjutas hiljem sellele instrumendile terve rea suurvorme ja mõned palad. 1924 alustas Tubin paralleelselt õpinguid Tartu Kõrgemas Muusikakoolis, kus õppis umbes aasta orelit Johannes Kärdi ja hiljem kompositsiooni Heino Elleri juures. Elleri kool andis Tubinale hea tehnilise aluse ja huvi uute suundade vastu. Tema esimesed säilinud teosed on 1925 valminud klaveripala ”Hällilaul” ja Karl Eduard Söödi sõnadele kirjutatud soololaul ”Õhtul”, mis on pühendatud lauljatar Linda Pirnile, Tubina tulevasele abikaasale. 1926 lõpetas noormees Tartu Õpetajate Seminari ja asus tööle kooliõpetajana Nõos, jätkates samal ajal õpinguid Tartus Elleri juures.
1927 kirjutas Tubin meeskoorile ”Karjase laulu” rahvaluule tekstile, klaveriprelüüdid b-moll ja f-moll ning soololaulu ”Drengi laul jääliustikul” Johann Vilhelm Jenseni tekstile. Viimases kasutas noor helilooja kvartharmooniaid, mis mõjusid tolleaegses eesti heliloomingus uudse ja harjumatuna. Teosele sai osaks vastuoluline kriitika – ühelt poolt väljendas Karl Leichter tunnustust, teiselt poolt oli Artur Lemba seisukohal, et tegu on ”moodsas” laadis vähesisuka improvisatsiooniga. Selline samaaegselt nii kiitev kui ka laitev vastuvõtt järgnes ka mitme teise Tubina teose esiettekandele.
1928. aastast on pärit poeetiline soololaul ”Sügise päikene” Juhan Liivi tekstile, Tubina üks kõige enam esitatud soololaule, ja 1. klaverisonaat, tema esimene suurvorm.
Samal aastal kutsuti Tubin Tartu Meeslaulu Seltsi meeskoori dirigendiks ja sellest alates kujunes kooride, eriti meeskooride juhatamine üheks tema kesksetest töödest, mida tegi ta vaheaegadega peaaegu elu lõpuni.
1929 kirjutas Tubin oma esimese orkestriteose, ”Eesti rahvatantsud”, ja 1930 Klaverikvarteti cis-moll, millega ta lõpetas Tartu Kõrgema Muusikakooli samal aastal. Oma heliloomingus toetus ta Rudolf Tobiase, Artur Kapi, Mart Saare ja Heino Elleri loodud rahvuslikele traditsioonidele, lisaks mõjutasid tema helikeelt Gustav Mahler, Johannes Brahms, Jean Sibelius, Aleksandr Skrjabin, Béla Bartók, Igor Stravinski jpt. Tubina muusikalisele käekirjale tervikuna said omaseks konservatiivne vormikäsitlus ja üsna modernne väljenduslaad, mida ta ei pidanud eesmärgiks omaette, vaid sisu väljendamise vahendiks.
1930 alustas Tubin Tartus Vanemuise teatris tööd klaverisaatja ja dirigendina. Kuni Eestist lahkumiseni juhatas ta üle 40 ooperi, opereti, balleti ja näidendi etendusi ning kirjutas ka ise muusikat draamalavastustele. Lisaks dirigeeris ta arvukalt orkestrikontserte ja vokaalinstrumentaalteoste ettekandeid. Nii tutvus Tubin suure hulga repertuaariga ja sai hea ettevalmistuse oma heliloojatöö jaoks.
1931 valmis ”Süit eesti motiividel” sümfooniaorkestrile, mille esiettekanne toimus sama aasta 1. novembril Tallinnas Estonia kontserdisaalis autori dirigeerimisel. Pealinna juhtiv seltskond kirtsutas selle peale nina ja Otto Greiffenhagen leidis oma arvustuses, et teos on ”veidralt originaalitsev”.
1932 käis helilooja Viinis Rahvusvahelise Kaasaegse Muusika Seltsi (ISCM) päevadel, kus süvenes ühelt poolt tema uue muusika tundmine, teiselt poolt aga klassikalise muusika imetlus. Seal kuulis Tubin esmakordselt Anton Weberni muusikat ja see inspireeris teda.
1934 lõpetatud 1. sümfoonia valmis veel mitteametlikult Elleri juures tundides käies ja selle tulemusena sündis teos, milles on juba selgelt kuulda Tubinale iseloomulikud pikad pingelised sümfoonilised kaared, milles on õnnestunult ühendatud lüürilisus ja monumentaalsus. 1936. aastal toimunud esiettekandele järgnes tavapäraselt nii tunnustav kui ka mahategev kriitika, kuid tõsiasi, et Tubin valitseb meisterlikult suurt vormi, oli ilmne. Suhtumine tema muusikasse hakkas tasapisi muutuma ka tänu Olav Rootsile, kes oli 1935. aastal saanud Riigi Ringhäälingu dirigendiks ja oma õpingukaaslase loomingu tutvustamisele palju kaasa aitas.
Aastatel 1935–1936 käis Tubin kord nädalas Tallinnas Estonia Muusikaosakonna segakoori juhatamas, kuid loobus sellest üsna pea pikkade väsitavate rongisõitude tõttu. Mingit kindlat ametikohta talle Tallinnas ei pakutud.
Järjest hakkas sündima helitöid, mis on jäänud püsivalt eesti muusikalukku: ballaad „Ylermi” Eino Leino tekstile (1935), 1. viiulisonaat (1936) ja 2. sümfoonia ”Legendaarne” (1937). 2. sümfooniat kirjutades on autor mõtisklenud eesti rahva saatuse üle, kuid mingit konkreetset programmi pole ei sellel ega ühelgi teisel Tubina sümfoonilisel teosel. Vaatamata ajakirjanduses tehtud etteheidetele ”liigse kõlalise tiheduse ja disharmooniate” tõttu mängiti 2. sümfooniat korduvalt ja tunnistati tagantjärele kogu eesti sõjaeelse sümfoonilise muusika tippsaavutuseks. Vanemuise teatri draamalavastuste jaoks kirjutas Tubin muusika näidendile “1905” Anton Hansen Tammsaare romaani ”Tõde ja õigus” 3. osa järgi (1936) ja muusika Eino Leino näidendile “Simo Hurt” (1939).
Kuigi Tubinal oli väga palju tööd, tegi ta innukalt proove Tartu meeskooriga ja korraldas isegi paar kontsertreisi välismaale: 1935 esineti Riias ning 1937 Varssavis ja Krakovis. 1938 käis Tubin üksi Budapestis, kus tutvus Zoltán Kodály’ga ja kohtus põgusalt Béla Bártokiga. Kokkupuude ungari rahvusheliloojatega tõi ka Tubinas esile folkloorisoone ja kohe pärast tagasitulekut lõi ta ”Süidi eesti tantsudest” sümfooniaorkestrile, millest kujunes üks tema kõige enam esitatud teos. Ühtlasi alustas helilooja balletti ”Kratt”, mille libreto palus ta kirjutada Vanemuise teatri tantsijal Elfriede (Erika) Saarikul, kellest sai tema teine abikaasa.
Kokkuvõttes saavutas Tubin Eestis küll mitte üksmeelse, kuid siiski üsna suure tunnustuse ja 1940. aastal esitas Karl Leichter president Konstantin Pätsile taotluse määrata heliloojale riiklik stipendium. See lükati tagasi.
1940. aasta juunis okupeerisid Nõukogude väed Eesti, mis tõi kaasa edasised traagilised sündmused. Tubina elu muutus sellest esialgu vaid niipalju, et pärast Elleri kutsumist Tallinna Konservatooriumi kompositsiooniosakonna juhatajaks pakuti talle tööd Tartu Muusikakooli kompositsiooniklassi juhatajana. Loomingulises mõttes olid sõja-aastad Tubina elu ühed kõige viljakamad, kuid nagu kogu eesti muusikale tervikuna, on ka Tubina 1940. aastate esimese poole teostele omane teatav helikeele lihtsustumine. Siis valmisid ballett ”Kratt” (1941), mis esietendus Vanemuise teatris 1943. aastal autori dirigeerimisel; 1. viiulikontsert (1942), 3. sümfoonia ”Heroiline” (1942), milles vallandus viha ja meeleheide kodumaal toimuva pärast, ning 4. sümfoonia ”Lüüriline” (1943), mille ootamatu laululisus ja helge meeleolu on seotud romantiliste sündmustega Tubina isiklikus elus – nimelt oli ta vahepeal abiellunud Erikaga ja neile oli sündinud poeg Eino. Idüll ei kestnud aga kaua – 9. märtsil 1944. aastal hävis Tallinna pommitamisel ”Krati” etenduse ajal Estonia teater ja koos sellega ”Krati” partituur ning sama aasta 20. septembril põgenes Tubin koos perega väikesel purjelaeval Rootsi, vastu tundmatule tulevikule. Selleks ajaks oli helilooja jõudnud luua umbes pooled oma 130 oopusest.
Rootsis 1944–1982
Rootsis paigutati Tubinad koos paljude teiste Eestist põgenenud kultuuritegelastega Neglinge põgenikelaagrisse Stockholmi eeslinnas, kus nad elasid 1945. aastani. Seal pidi helilooja hakkama oma elu uuesti üles ehitama – suur osa teoste partituuridest oli jäänud kodumaale ning ta oli kaotanud ka kogu oma sotsiaalse staatuse. 1945. aastal valmis Neglinges mitu kaalukat teost: Kontsertiino klaverile ja orkestrile, mille Olav Rootsi esitas samal aastal Rootsi Raadio orkestriga Tor Manni dirigeerimisel; uhkete soolokadentsidega 2. viiulikontsert Zelia Aumerele, kellega helilooja oli ühes laagris ja kes esitas selle järgmisel aastal Rootsi Heliloojate Liidus, kus tervitati Eesti kolleege raskel ajal; ja ”Ballaadi Mart Saare teemale”, milles on varieeritud Saare koorilaulu ”Seitse sammeldanud sängi” teemat. Rootsi üks nõudlikumaid kriitikuid Moses Pergament leidis, et see on ”hiilgav kompositsioon”. Temast ja helilooja Hilding Rosenbergist kujunesid Rootsis Tubina kõige lähemad kolleegid.
Juba 1944. aasta lõpul oli loodud Noorte Meeste Kristliku Ühingu meeskoor, millest õige pea kasvas välja Stockholmi Eesti Meeskoor. Tubin tegutses selle juhina aastatel 1944–1959 ja hiljem uuesti aastast 1975 kuni peaaegu elu lõpuni. Stockholmi meeskoorile on loodud suurem osa Tubina pagulusaegsest kooriloomingust.
1945. aasta kevadel tutvus Tubin Einar Körlingiga, kes kirjastas järgnevatel aastatel mõned tema teosed. Körlingi kaudu sai Tubin juba samal aastal arhiivitöötaja koha Drottningholmi Kuningliku Lossiteatri muuseumi juures, kus tema põhiülesandeks oli varasema aja ooperi- ja balletipartituuride ja -klaviiride restaureerimine. Seda tööd, mis täitis vaid osa päevast ja võimaldas jätkata muusika loomist, tegi Tubin kuni pensionileminekuni 1972. aastal.
Rootsis arenes edasi Tubina isikupärane väljendusviis ja selle silmapaistvaks tähiseks on Neglinges alustatud ja 1946 lõpetatud 5. sümfoonia, plahvatusliku jõuga suurteos kodumaa kaotanud eestlaste tragöödiast. Lisaks kahele rahvaviisile – ”Meil aiaäärne tänavas” ja ”Öö lõpeb tääl” – on Tubin selles kasutanud rahvaviisilaadseid intonatsioone ning ühendanud need kaasaegsete väljendusvahenditega, loonud oma ainulaadse rahvusliku stiili. 5. sümfoonia eest sai Tubin oma elu parimad arvustused ja seda esitati kümneid kordi mitmel pool maailmas. Erilise tähelepanu osaliseks sai kontsert New Yorgis Carnegie Hall’is 1952. aastal Endel Kalami dirigeerimisel.
1947 alustas ISCM jälle oma tegevust ja Tubin käis Kopenhaagenis uue muusika päevadel. 1952 külastas ta ka Bayreuthi ja 1956 Salzburgi festivali. Pidevalt kuulas helilooja mitmesuguseid kontserte raadio vahendusel.
1947 valminud klaveripalade tsükli ”Neli rahvaviisi minu kodumaalt” esitas Käbi Laretei samal aastal Eskilstunas. 1948 valmis Bostoni orkestris töötavale Ludvig Juhtile Kontrabassikontsert, mis sai üllatuslikult tohutu menu osaliseks Nõukogude Liidus, kus selle piraatnoodi 1500 eksemplari müüdi läbi lühikese ajaga ja Melodija andis välja LP-plaadi Neeme Järvi dirigeerimisel.
1948 toimus Stockholmis esimene pagulaseestlaste laulupidu, kus juhatas ka Tubin.
Pärast sõda hakkas helilooja juures külas käima Nõukogude diplomaate ja teisi tegelasi, kes meelitasid teda kodumaale tagasi pöörduma, kuid Tubin ei jätnud mingit ebaselgust oma meelsuses. Mõjutamiskatseid tehti korduvalt hiljemgi, isegi veel 1970. aastatel.
1950 valmis 2. klaverisonaat, nn ”Virmaliste sonaat”, mille kirjutas Tubin haaratuna võimsast vaatemängust – virmaliste vehklemisest Stockholmi kohal. ”Kalevipoja” XVI laulu mõjul valis ta sonaadi materjaliks kaks lapi rahvaviisi Karl Tiréni kogumikust ”Die lappische Volksmusik. Acta Lapponica III” (Stockholm 1942), ainsad mitte-eesti rahvaviisid, mida helilooja üldse kogu oma elu jooksul on kasutanud. Vabas tonaalsuses ja taktimõõdu tähistuseta helitöö jäi Rootsis suurema tähelepanuta ja alles hiljem hakati seda hindama ühena 20. sajandi klaverimuusika kõige väljapaistvamatest saavutustest.
6. sümfoonias (1954) jätkus Tubina pöördumine modernsema helikeele poole, lähenedes kohati atonaalsusele. Sümfooniat on üldiselt peetud helilooja vastuseta jäänud filosoofiliseks mõtiskluseks teda ümbritseva maailma üle. Tubinale mittetüüpilisena on orkestrikoosseisu lisatud saksofon, kasutatud paralleelselt jazzi ja tõsist muusikat ning sensuaalsena mõjuvaid tangot, rumbat ja teisi tantse.
Rootsis, kus 1950. aastatel oli ärganud huvi radikaalsete kompositsioonitehnikate vastu, mis Tubina sisemisele vajadusele päriselt ei vastanud, mõjus tema looming hoolimata väljendusvahendite uuenemisest veidi ajast maha jäänuna. Kuna helilooja ei pidanud vajalikuks põhivooluga kaasa minna ainult edu saavutamise nimel, vähenesid ka tema võimalused oma teoseid laiemalt tutvustada.
1956 hakkasid Eestis pärast Stalini isikukultuse hukkamõistmist puhuma uued tuuled ning taastuma kontaktid raudse eesriide taga elavate sugulaste ja tuttavatega. Tubinale hakati saatma uut muusikakirjandust, muuhulgas sai ta Herbert Tampere väljaande ”Eesti rahvalaule viisidega” 1. köite. Üle hulga aja kõlas Tallinnas Estonia kontserdisaalis Tubina muusika – kanti ette 5. sümfoonia Sergei Prohhorovi dirigeerimisel. Tutvumine selle ja teiste Tubina teostega avaldas mõju tolleaegsete noorte eesti heliloojate kujunemisele ja selle kaudu uute suundade läbimurdele.
1958 valmis 7. sümfoonia, mille teemade ülesehituses kasutas Tubin kõiki kahtteist heli.
Tampere rahvaviiside antoloogia 1. osast leitud karjaselaulude põhjal sündis 1959 ”Süit eesti karjaseviisidest” klaverile, variatsioonilisel arendusprintsiibil põhinev lihtne ja tundeküllane teos, mis ilmselt sisaldab endas meenutusi autori lapsepõlvest.
1961 sai Tubin Rootsi kodakondsuse ja külastas Eestit, kus toodi Vanemuise teatris lavale ”Kratt”, mille tarvis oli autor taastanud balleti hävinud partituuri orkestrihäälte järgi. Pärast Rootsi tagasipöördumist hakkasid eestlaste pagulasringkonnad heliloojat süüdistama koostöös okupatsioonivõimudega, ajakirjanduses ilmus rida inetuid artikleid ja korporatsioon ”Ugala” viskas ta oma ridadest välja. See mõjus Tubinale rusuvalt ja tema juba niigi üksildane eluviis muutus veelgi eraklikumaks.
Teiselt poolt tõi kergendust Tubina olukorrale tema vastuvõtmine Rootsi Heliloojate Liidu liikmeks 1962. aastal, mille järel hakkas ta saama iga-aastaseid stipendiume. Sündisid uued teosed: Sonaat sooloviiulile (1962), Muusika keelpillidele (1963) Luzerni kammerorkestri dirigendile Zelia Aumerele; Balalaikakontsert (1964), virtuoosne teos vabas dodekafoonilises tehnikas; ja sünge Vioolasonaat (1965). Samal ajal jõudis ballett ”Kratt” ka Leningradi, Helsingi ja Taškendi lavadele. Rootsis kuuldi seda muusikat esmakordselt alles pärast Tubina surma Göteborgis 1984. aastal.
Tubina hingeline seisund saavutas madalpunkti 8. sümfoonias (1966), milles leidis väljenduse helilooja kogu aastate jooksul kogunenud meeleheide ja viha. Selle esiettekanne toimus 24. veebruaril 1967. aastal Tallinnas Neeme Järvi dirigeerimisel. Selles ja kahes eelnevas sümfoonias on autor oma teravate hingeliste vastuolude väljendamisel kasutanud senisest keerukamaid harmoonilisi vahendeid, eemaldunud tonaalsest mõtlemisest ja andnud rütmile veelgi suurema tähtsuse.
1968 valmis Arne Miku tellitud ooper ”Barbara von Tisenhusen”, mille libreto kirjutas Jaan Kross Aino Kallase novelli ainetel. See põhineb vabalt käsitletud chaconne’i vormil, mida on Tubin kasutanud ka mitmes instrumentaalteoses. Ooper toodi lavale Estonia teatris 1969. aastal ja etendusi saatis tohutu menu. Isegi Tallinnas viibinud Dmitri Šostakovitš andis ”Barbarale” kiitva hinnangu.
1969 sündis 9. sümfoonia, Sinfonia semplice, klassikalises vormis tonaalne teos, millest on tunda, et Tubin oli leidmas sisemist rahu ja tasakaalu. Carl-Gunnar Åhleni arvustus annab mõista, et helilooja looming hakkas Rootsis aja jooksul üha suuremat tunnustust leidma. Ka 10. sümfoonia (1973) on kirjutatud traditsioonilises võtmes. Tubina hilise perioodi lihtsamad ja selgemad sümfooniad meenutavad mingil määral tema varajasi suurteoseid, kuid pika ja keerulise elu jooksul läbielatu on murdnud neisse sügavuse, mida ei leia me sõjaeelsest loomingust.
1976 nõustus Tubin jälle Stockholmi meeskoori juhatama; samal aastal kirjutas ta oma viimased klaveriteosed, seitse prelüüdi.
1979 lõi helilooja oma ainsa Keelpillikvarteti, ”Süidi eesti tantsulugudest” sooloviiulile ja Flöödisonaadi ning käis Eestis, kus Vanemuise teatris toodi lõpuks lavale juba 1971. aastal kirjutatud ooper ”Reigi õpetaja” Aino Kallase samanimelise novelli järgi. Oma viimasel külaskäigul kodumaale kinkis ta Riikliku Akadeemilise Meeskoori dirigendile Gustav Ernesaksale aastakümneid küpsenud ja 1979 lõpuks valminud ”Reekviemi langenud sõduritele” Henrik Visnapuu ja Marie Underi tekstidele. Tolleaegne Eesti Kommunistliku Partei Keskkomitee kultuuriosakonna juhataja otsustas siiski säilitada ”klassipositsiooni” ja Reekviemi esiettekanne toimus hoopis Stockholmis 1981. aastal autori juhatusel, mis jäi Tubina viimaseks esinemiseks dirigendina. Samal aastal sai heliloojale osaks üks tema elu kõrghetkedest, kui tal avanes võimalus kaasa elada 10. sümfoonia ettekannetele Bostonis Neeme Järvi dirigeerimisel.
1970. aastate algusest kannatas Tubin raske haiguse käes, mis vahepeal andis järele ja tuli siis jälle tagasi. Vaatamata sellele jätkas Tubin kannatlikult tööd ja isegi alustas 11. sümfooniat, millest jõudis ta peaaegu valmis kirjutada 1. osa. Elu viimastel aastatel said Tubinale osaks kõrgeimad autasud, mida üks helilooja Rootsis võis pälvida – 1979. aastal anti talle Kurt Atterbergi preemia ja 1982. aastal valiti Rootsi Kuningliku Muusikaakadeemia liikmeks.
Kogu elu oli Tubin oodanud oma teoste plaadistamist, mida talle ei Eestis ega Rootsis vaatamata üldisele lugupidamisele ei võimaldatud. Surivoodil sai ta telefoni teel Neeme Järvilt lubaduse, et salvestatud saavad kõik tema sümfooniad ja selle teate üle rõõmustades suri Tubin rahulikult 17. novembril 1982. aastal Stockholmis.
Pärast helilooja lahkumist jätkus veel kuni 1985. aastani tema vaenamine Nõukogude Liidus, kus tühistati isegi juba väljakuulutatud kontserdid Kiievis, Vilniuses ja Leningradis. Seejärel hakkas olukord aeglaselt, kuid kindlalt pöörduma paremuse poole, seda eriti tänu Vardo Rumesseni otsustavale tegutsemisele.
Alles pärast helilooja surma avastati Rootsis Tubina Eestis loodud teosed ja kui 1984. aastal kõlas kontserdil ”Legendaarne sümfoonia”, oli see publikule tõeliseks vapustuseks. Neeme Järvi dirigeerimisel välja antud CD-plaadid Tubina sümfoonilise muusikaga Rootsi firmalt BIS tegid suure muusikalooja nime tuntuks kogu maailmas.
Tubin oli viljakas helilooja, kes kirjutas kõikides süvamuusika žanrites. Tema loomingu keskseks osaks on sümfoonilised teosed, milles ta käis läbi pika tee rahvusromantismist atonaalsuse künnisele. Tubinat on nimetatud modernistiks, kuid rangelt võttes tema muusika kõiki modernismi kriteeriume siiski ei täida. Ehk piisab Tubina loomingu määratlemisel tõdemusest, et see paigutub kusagile järelromantismi ja modernismi vahepeale ning selles esineb erinevaid modernismi ilminguid. Kogu oma loometee vältel jäi helilooja truuks põhiprintsiibile, et muusikalise kompositsiooni tähtsaimaks aluseks on teema, ja selle arendamisel põhineb kogu tema vormikujundus; napi temaatilise materjali töötlemine on tihedalt seotud kontrapunktiliste võtetega. Siiski on Tubina iga sümfoonia kordumatult omanäoline nii vormilahenduse kui ka väljenduslaadi poolest. Tema muusika on fantaasiarikas ja ergas, selles on nii äärmuslikke emotsioone kui ka rahulikku lüürilisust, tähtis koht on mitmekihilisel orkestraalsel mõtlemisel ja ostinaatsetel rütmidel.
Aegajalt on arutletud, kas Tubin oli rohkem rootsi või eesti helilooja ja toodud ühe või teise väite tõestuseks näiteid heliloojaga tehtud intervjuudest ja vestlustest. Neid mõtteavaldusi lugedes tuleb arvestada, et 1945. aastast oli Tubin Rootsi riigi palgal, alates 1962. aastast sai kasutada enam-vähem samu hüvesid mis teisedki rootsi heliloojad, ja mingeid erilisi valikuvõimalusi tal ei olnud, kuigi elas vabal maal. Pole kahtlust, et Rootsis elades kujunes Tubina helikeel teistsuguseks, kui see oleks olnud Eesti NSV-sse jäädes, kuid kõnekas on tõsiasi, et oma loomingus pole ta kasutanud ühtki rootsikeelset teksti ega rootsi rahvaviisi. Tubin oli pagulane ja jäi selleks elu lõpuni. Isegi oma erakirjavahetuses oli helilooja oma väljendustes ettevaatlik ja väga harva kirjutas midagi sellist, millest võis aimata, mida ta tegelikult mõtles ja tundis.
Viimasel ajal on Tubinasse üha enam hakatud suhtuma kui rahvuste ja riikide piire ületavasse heliloojasse, kes on oma ideid teostanud nii kõrgel tasemel, et teda on võrreldud 20. sajandi suurimate meistritega. Soome muusikateadlane Veijo Murtomäki on avaldanud arvamust, et kui Tubin poleks Teise maailmasõja keerises Rootsi põgenenud ja kaotanud sideme kodumaaga, oleks temast kujunenud Eestis samasugune rahvuslik sümbol, nagu seda oli Sibelius Soomes.
Kasutatud kirjandus
Margus Pärtlas. Tubina sümfooniad: teemastik ja vorm. Tallinn 1995.
Veijo Murtomäki. Jean Sibeliuse rahvuslikust tähendusest ja Eduard Tubina saatusest. – Muusika 2004, nr 12, lk 14˗17.
Eduard Tubin ja tema aeg. Tekst Vardo Rumessen. Tallinn 2005.
Eduard Tubin. Kirjad I ja II. Tallinn 2006.
Veijo Murtomäki. Sümfoonik kahe maa vahel. – Rahvusvahelise Eduard Tubina Ühingu aastaraamat 9/ 2009, Tallinn 2009, lk 9-14.
Vardo Rumessen. Lisandusi eesti muusikaloole. Fakte ja avastusi, meenutusi ja mõtisklusi. Artikleid, ettekandeid ja intervjuusid aastaist 1972˗2009. Tallinn 2010.
Eino Tubin. Ballaad. Eduard Tubina lugu. Tallinn 2015.
Vestlused Eduard Tubinaga. Koostanud ja kommenteerinud Vardo Rumessen. Tallinn 2015.