Fotol: Eduard Tubin ja Vardo Rumessen 1981. aastal
Vardo Rumessen on Rahvusvahelise Eduard Tubina Ühingu asutaja ning Tubina “Kogutud teoste” väljaandmise algataja.
Vardo Rumessen (8. 8. 1942 – 25. 8. 2015) sündis Tallinnas muusikute perekonnas ja õppis Tallinna Riiklikus Konservatooriumis (TRK) prof. Bruno Luki ja Eugen Kelderi klaveriklassis, mille lõpetas 1971. aastal. Diplomitööna valmistas Rumessen ette kolmeköitelise väljaande Mart Saare kogu klaveriloomingust koos kommentaaridega. Oma juhendaja Johannes Jürissoni palvel esitas ta 1972. aastal Saare prelüüde helilooja 90. sünniaastapäevale pühendatud pidustustel, millest sai alguse Rumesseni enam kui neli aastakümmet kestnud viljakas tegevus eesti klassikalise muusika uurimisel ja tutvustamisel.
Juba õpingute ajal alustas Rumessen tööd TRK ooperistuudio kontsertmeistrina (1969–1972), seejärel tegutses Eesti Raadio muusikatoimetajana (1973), Tallinna Pedagoogilise Instituudi klaveriõppejõuna (1973 ̶ 1975), TRK klaverieriala vanemõpetajana (1975 ̶ 1991), Eesti Muusikafondi noodiväljaannete toimetajana (1978 ̶ 1985) ja Eesti Kontserdi produtsendina (1987 ̶ 1992).
Rumessen sai tuntuks eesti muusikalise kõrgkultuuri avastaja ja väärtustajana, kelle kutsumuseks oli tuua esile väikeriigi erakordselt rikas muusikapärand. Ta on unustuse hõlmast välja toonud või avastanud üle saja helitöö ning välja andnud ja esitanud Rudolf Tobiase, Mart Saare, Heino Elleri, Eduard Oja ja Eduard Tubina teoseid.
Erilist märkimist väärib Tobiase oratooriumi “Joonase lähetamine” ettekande organiseerimine 1989. aastal Estonia kontserdisaalis Peeter Lilje dirigeerimisel. Rumesseni redigeeritud, korrigeeritud ja täiendatud partituuri andis välja Rootsi kirjastus Nordiska Musikförlaget 1996. aastal. ”Joonase lähetamist” peetakse 20. sajandi üheks suuremaks avastuseks mitte ainult Eesti, vaid kogu Euroopa muusikaelus.
Tubina muusikaga puutus Rumessen esimest korda kokku muusikakooli päevil, kui käis 1961. aastal kuulamas 6. sümfoonia proovi Neeme Järvi dirigeerimisel. Hiljem koos Karl Leichteriga tema loomingut lähemalt tundma õppides jõudis Rumessen veendumusele, et sisulise sügavuse ja kompositsioonitehnilise meisterlikkuse poolest pole sellele eesti muusikas võrdset. Ta hakkas Tubina loomingut uurima ja esitama, 1975. aastal alustas temaga kirjavahetust ning 1976. aastal kohtus Tallinnas heliloojaga ka isiklikult. Rumessen korraldas tema külaskäigu ajal Teatri- ja muusikamuuseumis kontserdi, mille kavas olid ka Tubina teosed. Autor viibis ise kontserdil kuulajate seas, kuid publikule seda nimetada ei lubatud.
1981. aastal andis Rumessen Rootsi Kuninglikus Muusikaakadeemias kontserdi Tubina muusikast, kus viibis ka helilooja. Selle külaskäigu ajal avanes Rumessenil võimalus Tubinaga lähemalt tuttavaks saada, tal külas käia, talle ette mängida ja teoste üle arutleda. Suur menu Stockholmis toimunud kontserdil tõi Rumessenile kaasa kuueaastase esinemiste ja väljasõitude keelu.
1988. aastal plaadistas Rumessen Stockholmis kogu Tubina klaveriloomingu plaadifirmale BIS. Juhtivad plaadiajakirjad ei olnud kiitusega kitsid:
”Selle suurepärase CD komplekti põhjal võin kinnitada, et Rumessen on märkimisväärsete võimetega pianist ja Tubin võib olla õnnelik, et tal on niisugune tahtekindel ja tundlik eestkostja.” (Robert Layton, Gramophone, 1989, nr. 5.)
”Üldmulje pärast plaadi läbikuulamist oli, et Tubin on tähelepanuväärne helilooja. Rumesseni mäng /—/ on suurepärane. Tal on hiilgav tehnika ja võime muusikasse süveneda, tänu millele kõlab tema esitus tõesti veenvalt.” (Henry Vogel, Fanfare, 1989, nr. 5.)
Need olid esimesed eesti helilooja ja eesti interpreedi CD plaadid.
Samal aastal asutati Tallinnas Rumesseni eestvedamisel Tubina Fond, millest 2000. aastal kasvas välja Rahvusvaheline Eduard Tubina Ühing. Selle tähtsaimaks eesmärgiks seati Tubina Kogutud teoste väljaandmine.
Paljude Rumesseni ettevõtmiste innustajaks ja kaastöötajaks oli Neeme Järvi, eesti muusika väsimatu tutvustaja, kes jagas tema aadet, et kultuur ei ole pelgalt ajaviide, vaid vaimne pürgimine kõrgemate sihtide suunas, rahvuse olemasolu alus.
Rumessen oli suure töövõimega pianist, keda arvukad kontsertreisid viisid paljudesse Euroopa maadesse, Aasiasse, Ameerikasse ja Austraaliasse. Tema klaverimäng kõlab kokku 40 heliplaadil, millest 22 on soolo CD-d.
Suure tunnustusena Rumessenile kui interpreedile kirjutas muusikakriitik Rob Barnett väljaandes Classical music Web 2001. aastal: ”Olles pianistina maailmatasemel, on ta loobunud maailmakarjäärist, et selle asemel esitada eelkõige eesti muusikat sellise innukuse ja särava propageerimisvõimega, mis näitab tema haruldast intellektuaalset ja kunstilist haaret.”
Elu viimastel aastatel tegi Rumessen rea suurejoonelisi plaadistusi Bachi, Rahmaninovi, Chopini, Liszti, Brahmsi ja Skrjabini klaveriteostest.
Entsüklopeediliste teadmistega Rumessenist kujunes rahvusvaheliselt tunnustatud autoriteet eesti klassikalise muusika vallas. Ta on esinenud mitmetel rahvusvahelistel muusikateaduslikel konverentsidel Eestis, Lätis, Leedus, Rootsis, Ameerikas ja Saksamaal; koostanud ja kirjutanud raamatuid Tobiasest, Saarest, Kapist, Ojast ja Tubinast ning kirjutanud arvukalt artikleid kõige erinevamatel teemadel. Kokku on Rumessen välja andnud 120 nooti ja raamatut.
Rumessen oli Eesti NSV Heliloojate Liidu liige (alates 1973) ja juhatuse liige, Eesti Interpreetide Liidu asutajaliige (1998), Eesti Muusikaakadeemia auliige (1999), Eesti Muusikanõukogu asutajaliige (1992), Rahvusvahelise Eduard Tubina Ühingu asutaja (2000) ja selle juhatuse esimees kuni oma surmani.
1989. aastal, kaks aastat enne Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist, alustas Rumessen aktiivset poliitilist tegevust ja sattus pöördeliste sündmuste tulipunkti esialgu Eesti Kodanike Komiteede Ajutise Sidetoimkonna liikmena, seejärel Eesti Kongressi saadiku (1990) ja Eesti Komitee juhatuse liikmena (1990 ̶ 1992). Vabas Eestis oli ta Eesti Põhiseaduse Assamblee liige (1992, 1989 ̶ 1995), ERSP ja Isamaaliidu liige (alates 1995) ning Eesti Riigikogu liige (1992 ̶ 1995 ja 1999 ̶ 2003).
Kasutatud kirjandus
Vardo Rumessen en face. [Intervjuu: Urmas Ott; eessõna: Priit Kuusk.] Tallinn 2002.
Vardo Rumessen: bibliograafia. Koost. Valve Jürisson; Vardo Rumesseni eluloo autor Priit Kuusk. Tallinn 2003.
Tiiu Tosso, Ia Remmel. Kompromissitu Rumessen. [Intervjuu Vardo Rumesseniga.] – Muusika 2011, nr. 11, lk. 2 ̶ 11.
Vardo Rumessen 70. Koost. ja toim. Virve Normet. Tallinn 2012.
Vardo Rumesseni diskograafia. [Käsikiri]